Negatiivne vabadus

Negatiivne vabadus on võimalus tegutseda ilma teiste inimeste sekkumiseta. Negatiivne vabadus on olukord, milles ükski teiste inimeste seatud piirang ei takista ega raskenda inimese tegevust. Negatiivse vabaduse piiranguid kehtestavad inimesed ja need piirangud ei ole seotud looduslike põhjuste või üksikisiku suutmatusega.

Negatiivse vabaduse kontseptsioon eitab riigi sunnivõimu esindavate ametnike õigust sekkuda eraettevõtjate tegevusse. Samas nõustuvad selle ideoloogia teoreetikud, et on vaja valitsusvõimu, mis kehtestaks ühtse õiguskorra, kaitseks inimesi üksteise eest ning lahendaks konflikte, mis nende vahel tekivad. Majandust ja ühiskondlikku arengut liikumapanevaks jõuks peavad selle ideoloogia esindajad rahalist tulu, mida isik saab turul oma töö vilju müües. Sellest mõttest lähtudes vastustavad klassikalised liberaalid tulude ja/või rikkuse ümberjagamist ning sotsiaalabi laiaulatuslikku rakendamist.^[1]

Negatiivse ja positiivse vabaduse (v.t majandusvabadus) mõistete ja nende vahede teke ulatub vähemalt Kantini ja seda põhjalikult eksamineeris ja kaitses Isaiah Berlin 1950. ja 1960. aastatel. Positiivse ja negatiivse vabaduse arutelud toimuvad tavaliselt poliitilise ja sotsiaalse filosoofia kontekstis. Need on erinevad, kuigi mõnikord seotud, filosoofiliste aruteludega vaba tahte üle.

Negatiivse vabaduse mõistes on sundimine esitatud teiste inimeste tahtliku invasioonina sellises alas, kus vastasel korral üksikisik võiks vabalt tegutseda. Sellest tulenevalt omab vabaduse kaitse negatiivse vormi sekkumise vältimiseks. Seepärast poliitilise vabaduse puudumine on tingitud asjaolust, et keegi takistab üksikul saavutada oma eesmärki, mitte selle üksiku lihtsa vajadusega selle eesmärgi saavutamiseks.

Tuleb öelda, et üksikisiku vabaduse ja demokraatliku valitsemise vahel ei ole kohustusliku loogilist ühendust: demokraatia saab piirata üksiku suure hulga vabadusi, milliseid ta kasutab teiste valitsusvormides. See kontseptsioon on seotud garantiiga motiveerimata arreteerimise ja süüdistamise vastu ilma nõuetekohase protseduurita, üksikisiku töö tulemuste või vara omamise õiguste piiramisega.

Claude Helvetius väljendab selgelt seda seisukohta: "Vaba inimene on inimene, kes ei ole haagitud, vangistatud ega hirmutatud karistuse hirmu tõttu orjana. Suutmatus lennata nagu kotkas või ujuda nagu vaal ei ole vabaduse puudumine". Seega on sundimine teiste inimeste tahtlik sissetung piirkonda, kus muidu võib inimene tegutseda kontrollimata. Näiteks kui mul pole raha, ei saa ma leivapätsi osta – see on vabadus. Kuid kui mul on raha, ja grupp teisi inimesi saab ka leiba osta, aga ma ei saa – see ei ole vabadus.